Üks riigipoolseid meetmeid lähisuhtevägivalla vastu on kurjategijate vastutusele võtmine nende tegude eest. Vastutusel on inimõiguste jõustamisel oluline roll. Sellel on ka suur roll ohvri rehabiliteerimisel ja see annab ühiskonnale tugeva sõnumi, et iga lähisuhtevägivalla tegu tuleb karistada.
Lisaks tsiviilvastutusele oma tegude eest peab kurjategija kandma kriminaal- ja haldusvastutust. Kriminaal- ja haldusvastutus tähendab süüdlase karistamist. Karistusel on mitmeid eesmärke – kaitsta avalikku korda, taastada õiglus, karistada kurjategijat toimepandud kuriteo või haldusõigusrikkumise eest, tagada, et süüdlane ja teised hoiduksid tulevikus kuritegude või muude rikkumiste toimepanemisest.
Vägivallatseja vastutusele võtmine on samuti oluline osa ohvri rehabilitatsiooni protsessis, kuna see aitab taastada õiglust ja võib sel viisil vähendada ohvri enda süüdistamist ning julgustada ohvrit oma õigusi tõhusamalt kasutama.
Eesti karistusseadustiku kohaselt võivad lähisuhtevägivalla toimepanijad vastutada mitmete erinevate kuritegude eest, alustades kergetest kehavigastustest ja lõpetades mõrvaga.
Lähisuhtevägivalla toimepanijate vastutusele võtmine näitab ka riigi võimet kaitsta inimõigusi. Riigi suutmatus viia läbi asjakohaseid kriminaal- või haldusmenetlusi ja kurjategija süüdi mõista võib kaasa tuua inimõiguste rikkumise.
Selle giidi osa kohta
Giidi selles osas selgitatakse, millist kriminaalvastutust võib vägivallatseja kanda lähisuhtevägivalla tegude eest ning kuidas ohver saab kriminaalvastutusega seoses hüvitist nõuda.