Mis on õigus elule?
Igaühel on õigus elule. Õigus elule on üks põhilisi inimõigusi ja see on tagatud kõigis üldistes rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates õigusaktides.
ÜRO inimõiguste komitee on märkinud:
[Õigus elule] on ülim õigus, millest ei ole lubatud kõrvale kalduda, isegi relvastatud konflikti ajal ja muus hädaolukorras, mis ohustab rahva eluvõimet.
Tegelikkuses tuleb elu võtmist ette paljudes eri olukordades. Elu võtmine tähendab nii tahtlikku kahjustamist kui ka ettenähtavat ja ennetatavat kahjustamist. See võib esineda nii kuritegeliku ja relvastatud vägivalla, liiklus- ja tööõnnetuse, keskkonna kahjustamise ja looduskatastroofide, füüsilise ja vaimse tervishoiu, eluohtlike haiguste, relvastatud konfliktide, äärmise vaesuse kui ka ulatusliku nälja ja alatoitumise kontekstis.
Kes kaitseb õigust elule?
Kuna peamine inimõiguste tagaja on riik, tuleb just riigil tagada, et tema territooriumil austataks ja kaitstaks õigust elule.
See tähendab seda, et:
- riigivõimu esindajad võivad surmavat jõudu kasutada ainult üksikutes erandlikes
- olukordades ja üksnes juhul, kui see on täiesti vältimatu olukordades, kus riigivõimu esindajad on teadlikud, et kellegi elu on või võib olla ohus, on neil kohustus teha kõik mõistlikult võimalik selle kaitsmiseks
- kui kelleltki on võetud elu, on riigil kohustus asja uurida
Riigi kohustus kaitsta elu tähendab ka õigusliku raamistiku loomist selle tagamiseks, et õigust elule saaks kasutada täies ulatuses. See tähendab muu hulgas õigusaktide vastuvõtmist eesmärgiga kaitsta kõigi mõistlikult ettenähtavate ohtude eest, mis võivad pärineda avalik-õiguslikelt või eraõiguslikelt juriidilistelt isikutelt, samuti sellistelt organisatsioonidelt või riigiorganitelt ja -struktuuridelt, kelle pädevuses on kaitsta õigust elule.
Kas elu võtmine võib olla õigustatud?
Ehkki õigus elule on üks põhilisi inimõigusi, ei ole see õigus absoluutne. Peamistes inimõigusi käsitlevates dokumentides on keelatud meelevaldne elu võtmine. See tähendab, et mõnes erandolukorras ei pruugi elu võtmine olla meelevaldne. Siia alla võib kuuluda näiteks enesekaitse või potentsiaalselt surmava jõu kasutamine õiguskaitse eesmärgil. Siiski tuleb märkida, et sellistes olukordades jõu kasutamine peab olema viimane abinõu, mida on vältimatult vaja elu kaitsmiseks vahetu ohu eest.
Õiguse rahvusvaheline tunnustamine
Normid, mis kaitsevad õigust elule, töötati välja pärast teise maailmasõja lõppu, mil rahvusvaheline kogukond otsustas kehtestada põhiõiguste kaitsmiseks ühtse standardi.
1948. aastal võeti vastu inimõiguste ülddeklaratsioon, mille artikkel 3 kõlab järgmiselt:
Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele.
Õigus elule on sätestatud ka kõigis olulisemates rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõiguste konventsioonides.