Mis on orjus ja sunniviisiline töö?
Lihtsustatult öeldes on orjus olukord, kus üks inimene omab teist inimest. Klassikaline orjandus (inimeste omamine) on rahvusvahelises õiguses keelatud, kuid sellega seotud nähtus, mida nimetatakse kaasaegseks orjanduseks, eksisteerib ka tänapäeval.
Kaasaegne orjandus on inimese ekspluateerimine teis(t)e isiku(te) poolt isikliku või kaubandusliku kasu saamiseks. See võib esineda eri vormides, nagu võlaorjus, inimkaubandus, sundabielu, kodune orjus, seksuaalne orjus või sunniviisiline töö.
Sunniviisiline töö on olukord, kus isikult nõutakse töötamist karistuse ähvardusel. Sunniviisiline töö ei ole kunagi vabatahtlik ja hõlmab alati vägivalda.
Märkus Sunniviisiline töö ei piirdu ainult füüsilise tööga. See viitab kõikidele võimalikele töö- või teenuseliikidele.
2022. aasta aruandes „Global Estimates of Modern Slavery“ märgitakse järgmist.
Iga päev teeb sunniviisiliselt tööd 27,6 miljonit inimest. See absoluutarv tähendab, et iga tuhande inimese kohta maailmas töötab 3,5 inimest sunniviisiliselt.
Mida sunniviisilise töö mõiste ei hõlma?
Sunniviisiline töö ei hõlma:
- seaduslikus vangistuses olevate vangide tehtavat tööd;
- sõjalise iseloomuga teenistust;
- teenistust, mis on kohustuslik erakorralise seisukorra või õnnetuse korral, mis ohustab elanikkonna elu või heaolu;
- tööd või teenistust, mis on osa tavalistest kodanikukohustest (nt vandekohtu ülesanded).
Kas orjus või sunniviisiline töö saab olla õigustatud?
Orjust ja sunniviisilist tööd ei saa õigustada. Sellest õigusest kõrvale kaldumist ei õigusta isegi rahvastiku ellujäämist ohustav erakorraline olukord.
Kes seda õigust kaitseb?
Kuna peamine inimõiguste tagaja on riik, peab ta tagama, et orjuse ja sunniviisilise töö keeldu järgitakse.
Riigi kohustused jaotuvad negatiivseteks (kohustus mitte teha) ja positiivseks (kohustus teha).
Negatiivne kohustus nõuab, et riik hoiduks orjuse ja sunniviisilise töö keelu rikkumisest.
Positiivne kohustus on aga tagada, et riigiasutused ei diskrimineeri ebaseaduslikult ja võtavad aktiivseid kaitsemeetmeid. See hõlmab järgmist.
1. Vastu tuleb võtta asjakohased seadused.
- Karistusseadustikus peab olema keelatud orjus, sunnitöö, sunniviisiline ja kohustuslik töö.
- Riik peab reguleerima äritegevust, kuna ettevõtteid kasutatakse sageli inimkaubanduse fassaadina, kus ohvreid esitletakse töötajatena.
- Sisserännet käsitlevates eeskirjades ei tohi olla soodustatud ega taunitud inimkaubandus (näiteks võib eeskirjades nõuda, et kõik reisijad peavad esitama reisidokumendi).
2. Uurimine ja vastutusele võtmine
Riik peab uurima sunniviisilise töö või inimkaubanduse juhtumeid isegi siis, kui ohver ei ole esitanud kaebust või kui ohver on kaebuse tagasi võtnud. Piiriüleste kuritegude puhul peavad asjaomased riigid koostööd tegema.
3. Ohvrite kaitse
- Kui riigiasutused on teadlikud, et isikut ähvardab reaalne ärakasutamise või inimkaubanduse oht, peavad nad ta sellest olukorrast päästma.
- Riik peab abistama ohvreid nende füüsilisel, psühholoogilisel ja sotsiaalsel taastumisel.
- Riik peab tagama ohvritele juurdepääsu õigusabile (nõustamine ja esindamine).
Õiguse rahvusvaheline tunnustamine
Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 4 on sätestatud järgmine.
Kedagi ei või pidada orjuses ega õigusteta seisundis; orjus ja orjakaubandus ükskõik millisel kujul on keelatud.
Orjuse ja sunniviisilise töö keelustamine on sätestatud ka kõigis olulisemates rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõiguste konventsioonides.