Mida tähendab „eraelu”?
„Eraelu” on väga lai mõiste, mida pole võimalik rangelt defineerida. Inimõiguste kontekstis mõistetakse eraelu kui kõiki, nii sotsiaalseid kui ka füüsilisi aspekte inimese elust ja identiteedist. Seega hõlmab eraelu inimese välimust, seksuaalset orientatsiooni, huvisid, eelistusi, ametialaseid ja eraviisilisi tegevusi, suhteid teiste inimestega – sõprade, perekonna ja laiema välise suhtlusringiga, eluvalikuid, kodu ja kirjavahetust. Lihtsamalt sõnastades hõlmab eraelu kõiki inimese elustiili aspekte ehk seda, mida inimene peab oma isiksuse osaks.
On selles erandeid?
Õigus eraelule pole absoluutne, mistõttu võib selle suhtes kehtestada piiranguid.
Euroopa inimõiguste konventsioon annab kolm kriteeriumit, mis peavad olema täidetud selleks, et piirang oleks õiguspärane:
1. Piirang on sätestatud seadusega: riigi seadusandluses on säte, mis sellist piirangut võimaldab
2. Piirang on demokraatlikus ühiskonnas vajalik selleks, et
- kaitsta riiklikku julgeolekut
- kaitsta avalikku turvalisust
- kaitsta riigi majanduslikku heaolu
- hoida ära korrarikkumine või kuritegu
- kaitsta tervist või moraali
- kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi
3. Piirang on proportsionaalne (mitte rohkem, kui on soovitava eesmärgi saavutamiseks vajalik)
Neid kriteeriume tunnistavad ja rakendavad üldiselt ka teised rahvusvahelised inimõiguste institutsioonid ning neid järgivad paljud riiklikud otsustusorganid.
Kes seda õigust kaitseb?
Riik on peamine inimõiguste garant. Riigi kohustused on kahesugused: negatiivsed (kohustus midagi „mitte teha”) ja positiivsed (kohustus midagi „teha”).
Negatiivne kohustus tähendab hoidumist meelevaldsest sekkumisest inimeste eraasjadesse. Positiivne kohustus tähendab eraelu austamise tagamist inimeste omavahelises suhtluses.
Selle õiguse rahvusvaheline tunnustamine
See õigus sõnastati pärast Teist maailmasõda, kui rahvusvaheline kogukond otsustas kehtestada põhiõiguste kaitseks ühised standardid.
1948. aastal võeti just sel eesmärgil vastu inimõiguste ülddeklaratsioon. Selle artiklis 12 seisab:
Kellegi era- ja perekonnaellu, kodupuutumatusse või kirjavahetusse ei tohi meelevaldselt sekkuda ega teotada kellegi au ja head nime. Igaühel on õigus saada seaduselt kaitset sellise sekkumise või teotamise korral.
Hiljem kaasati see õigus rahvusvahelistesse ja regionaalsetesse inimõiguste konventsioonidesse. Huvitav on seejuures, et selle õiguse kohaldamisala on ajas laienenud. Maailma üldsus poleks iial osanud arvata, et lõppkokkuvõttes hoitakse virtuaalselt tohutul hulgal eraelulist infot. Õiguse kohaldamisala laienes koos tänapäeva tehnoloogia arenguga ja hõlmab nüüd ka privaatsust internetis.