Teatud olukordades saavad teatud omadustega inimesed, kes on ebasoodsal positisioonil, sooduskohtlemise osaliseks. Seda tehakse tavaliselt selleks, et parandada praktikas esinevat ebavõrdsust. Sooduskohtlemist ei peeta nendes olukordades diskrimineerivaks.
Eeliskohtlemist võib märgata olukordades, kus võetakse ette samme, et aidata või julgustada teatud inimgruppe, kes ajaloolistel, majanduslikel või muudel põhjustel, on ebasoodsas seisus juurdepääsul tööle, haridusele ja koolitustele. Selline sooduskohtlemine on suunatud sellise ebavõrdsuse parandamisele, mis praktikas juba eksisteerib. Eeliskohtlemist kutsutakse vahel ka „positiivseks diskrimineerimiseks“.
Tööandjad võivad eeliskohtlemise meetmeid kasutusele võtta, et aidata kindlaid gruppe, kui nad on mingil viisil seoses tööga ebasoodsal positsioonil, või kui neil on teatud vajadused, mis on teistsugused, kui neil, kes sellesse gruppi ei kuulu.
näide Ülikool võib näidata initsiatiivi, et stimuleerida naisi kandideerima teatud erialadele, nagu näiteks tehnoloogiasse, kus naised on sageli alaesindatud. Suurettevõte võib ka läbi viia spetsiaalset tööhõive programmi, mille eesmärgiks on tööle võtta rohkem töötajaid roma kogukonnast.
Nõuded rakendamisele
Selleks, et rakendada eeliskohtlemise erandit, tuleb selgitada sellise poliitika valikut ja vajadust selle järele; kasutatavad meetmed peavad olema proportsionaalsed ja selline poliitika peab olema eelnevalt välja kuulutatud.
näide Positiivse diskrimineerimise erandit ei rakendada korrektselt, kui tööandja keeldub tööle võtmast paremini kvalifitseeritud meest, et eelistada vähem kvalifitseeritud naist, kui eelnevalt ei kuulutatud välja poliitikat, millega eelistatakse naisi.