Mis on surmanuhtlus?
Surmanuhtlus on inimese tahtlik tapmine seadusliku karistusena tema toime pandud kuriteo eest.
Riikides, kus surmanuhtlus on seaduslik, ei saa kõiki kurjategijaid selle vahendiga karistada. Surmanuhtlus võidakse määrata ainult kõige raskemate kuritegude eest (nt mõrv, raske vägistamine, laste seksuaalne kuritarvitamine).
Surmanuhtluse kaotamise poole
Surmanuhtlust peeti pikka aega aktsepteeritavaks karistuseks: kuni 1950. aastateni kasutati seda enamikus Lääne-Euroopa riikides. Inimõiguste kaitse laienemisega ja uute õigusaktide vastuvõtmisega tugevnes abolitsionistlik liikumine 1960. aastatel, püsides siiani.
20. sajandil hakati jälle inimelu väärtust kaaluma, eriti kahe laastava maailmasõja tõttu. Tulemusena kodifitseeriti õigus elule ja keelati selle meelevaldne äravõtmine. Hiljem astusid riigid veel ühe sammu edasi ning kaotasid surmanuhtluse, pidades seda ebainimlikuks ja julmaks karistuseks, mida ei tohiks määrata isegi kõige raskemate kuritegude eest. Teisisõnu on surmanuhtlus vastuolus õigusega elule, mis on igal inimesel puhtalt seetõttu, et ta on inimene.
Peamine argument, mis toetab surmanuhtluse kaotamist, on eksimise võimalus. Kuna hukkamine on pöördumatu, on tõendustase väga kõrge – süüdi mõistva otsuse tegija peab olema ilma igasuguse kahtluseta täielikult kindel, et isik on tõesti süüdi. Tegelikkuses võivad otsused olla ekslikud näiteks ebapiisava õigusliku esindatuse, menetlusvigade või andmete puudumise tõttu. Uute tõendite ilmnedes võivad kohtud juhtumid uuesti läbi vaadata. Kui inimene on aga hukatud, siis ei saa õiglust taastada muul viisil kui vea tunnistamise teel. Sellistel juhtudel satub surmanuhtlus vastuollu õigusega õiglasele kohtumõistmisele.
Inimõigustele keskenduva mittetulundusühingu Amnesty Internationali andmetel oli surmanuhtlus 1977. aastal kaotatud 16 riigis, 2021. aasta lõpuks aga 108 riigis.
Lätis toimusid viimased hukkamised 1996. aastal. Surmanuhtlus rahuajal kaotati 1999. aastal ja surmanuhtlus sõjaajal 2012. aastal.
Märkus 10. oktoober on rahvusvaheline surmanuhtlusevastane päev.
Keelu rahvusvaheline tunnustamine
Surmanuhtluse on kaotanud kõik Euroopa Liidu liikmesriigid. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 2 lõikes 2 on sätestatud järgmine.
Kedagi ei tohi surma mõista ega hukata.
Euroopa inimõiguste konventsioonil on kaks protokolli, mis on seotud surmanuhtlusega: protokoll nr 6 ja protokoll nr 13.
Protokollis nr 6 keelatakse surmanuhtlus, kuid jäetakse võimalus selle seadustamiseks sõja ajal. Protokollis nr 13 keelatakse surmanuhtlus igas olukorras, sätestades preambulis:
[…] surmanuhtluse kaotamine on hädavajalik selle õiguse kaitsmiseks ja kõigi inimeste sünnipärase inimväärikuse tunnustamiseks.
Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt seevastu ei sisalda täiskasvanute surmanuhtluse ranget keeldu, sätestades järgmise.
Maades, kus pole kaotatud surmanuhtlust, võib surma mõista ainult kõige raskemate kuritegude eest vastavalt seadusele, mis kehtis kuriteo toimepanemise ajal […]