Mis on piinamine?

Piinamine on lai mõiste, millel ei ole üleüldiselt heakskiidetud määratlust. Lihtsalt öeldes tähendab piinamine suure füüsilise või psühholoogilise valu või kannatuse tekitamist. Piinamine on tahtlik tegevus, mida kasutatakse tavaliselt selleks, et saada kinnipeetavalt teavet või ülestunnistust või teda karistada, sundida, alandada ja/või hirmutada.

Mis on ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine või karistamine?

Erinevus piinamise ning ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise vahel seisneb tekitatavate kannatuste raskusastmes. Piinamine on kõige intensiivsem ning see on tahtlik. Ebainimliku kohtlemise või karistamisega tekitatavad kannatused on piinamisega võrreldes väiksemad: selle raskusaste võib olla minimaalne ning sellega võidakse tekitada kas tegelikku kehavigastust või tugevaid vaimseid kannatusi. See ei pruugi olla tahtlik. Inimväärikust alandav kohtlemine alandab inimest, kahjustab tema väärikust või tekitab hirmu. See ei pruugi olla tahtlik ning sageli ei too see endaga kaasa kehavigastusi.

Loetelu tegudest, mis kujutavad endast piinamist või ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist, ei ole ammendav: kõik oleneb asjaoludest. Hindamine on suhteline ja siin tulevad mängu sellised tegurid nagu kohtlemise kestus, ohvri vanus, sugu ja tervislik seisund, kohtlemise tingimused ja mõjud jne.

note See keeld hõlmab ka isiku väljasaatmist või väljaandmist olukorras, kus esineb tegelik oht, et inimest hakatakse tema kodumaal piinama või kohtlema ebainimlikult või inimväärikust alandavalt.

Kas piinamine või ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine võib olla õigustatud?

Piinamine ega ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ei ole kunagi õigustatud – see keeld on absoluutne ja sellest ei ole erandeid. Selle õiguse rikkumist ei õigusta avalik huvi, teiste inimeste õigused ega ohvri teod, ükskõik kui ohtlikud või kuritegelikud need ka ei oleks.

Kes seda õigust kaitseb?

Peamine inimõiguste tagaja on riik. Tal on kahte laadi kohustusi: negatiivsed (kohustused midagi „mitte teha“) ja positiivsed (kohustused midagi „teha“).

Negatiivse kohustusega nõutakse, et riik hoiduks igasugusest väärkohtlemisest, st ei piinaks ega kohtleks inimesi ebainimlikul ega inimväärikust alandaval moel. Positiivsete kohustustega nõutakse, et riik kaitseks inimesi väärkohtlemise eest (kehtestades asjaomaseid õigusakte, korraldaks vajalikke koolitusi jne) ning uuriks tõhusalt väiteid väärkohtlemise kohta.

Õiguse rahvusvaheline tunnustamine

Normid, millega keelati piinamine ja ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine, töötati välja pärast teise maailmasõja lõppu, mil rahvusvaheline kogukond otsustas kehtestada põhiõiguste kaitsmiseks ühtse standardi. 1948. aastal võeti vastu inimõiguste ülddeklaratsioon, mille artikkel 5 kõlab järgmiselt:

Kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamisi või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust.

See keeld on sätestatud ka rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõiguste konventsioonides. 1984. aastal võttis ÜRO vastu eraldi õigusakti, mis on tervenisti pühendatud piinamise ja ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise keelule: piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon.

Sisu

  • Vahistamine ja kinnipidamine
  • Vanglad
  • Koduvägivald
  • Väljasaatmine ja väljaandmine
  • Tahtevastane psühhiaatriahaiglasse paigutamine ja psühhiaatriline ravi

Allikad