Mida tähendab inimese vabadus ja turvalisus?
Õigus vabadusele ja turvalisusele tähendab õigust olla füüsiliselt vaba ning õigust mitte olla seadusvastaselt ja meelevaldselt kinni peetud. Inimese kinnipidamine peab olema põhjendatud ning sealjuures tuleb järgida seadusega kehtestatud korda. Õigust vabadusele ja turvalisusele ei tohiks ajada segamini liikumisvabadusega, mis on eraldiseisev õigus.
Vabaduse võtmine ei tähenda tingimata vahistamist või vangikongi panemist. See võib olla ka muul kujul, näiteks kuulub siia alla tahtevastane paigutamine psühhiaatriahaiglasse, kinnihoidmine piiri transiidialal, paigutamine politseisõidukisse või isegi koduarest.
Kas vabaduse võtmine võib olla seaduslik?
Tõepoolest tuleb ette olukordi, kus seadus lubab inimeselt vabaduse võtta. Sel juhul peab inimene olema kinni peetud õiguspärastel põhjustel ning seadusega kehtestatud korda järgides.
Inimest võib üldjuhul kinni pidada järgmistel põhjustel:
- ta on pädevas kohtus süüdi mõistetud
- ta ei ole täitnud kohtumäärust või kui on vaja tagada, et ta järgib seadust
- kui teda kahtlustatakse kuriteo toimepanemises ja kinnipidamine on vajalik uue kuriteo ennetamiseks või tema põgenemise takistamiseks
- meditsiinilistel ja/või sotsiaalsetel põhjustel, näiteks tahtevastaseks paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse või juhul, kui on vaja takistada nakkushaiguste levikut
- ta on ebaseaduslikult piiri ületanud või ta tuleb välja saata või välja anda
Kes seda õigust kaitseb?
Peamine inimõiguste tagaja on riik. Tal on kahte laadi kohustusi: negatiivsed (kohustused midagi „mitte teha“) ja positiivsed (kohustused midagi „teha“).
Negatiivne kohustus nõuab, et riik hoiduks rikkumast õigust vabadusele ja turvalisusele, st ei peaks inimesi ebaseaduslikult kinni. Positiivne kohustus hõlmab kohustust pakkuda kõigile tema jurisdiktsioonis olevatele inimestele kaitset ebaseadusliku kinnipidamise eest ning tagada, et isikult võetaks vabadus üksnes seadusega kooskõlas ega tehtaks seda meelevaldselt.
Õiguse rahvusvaheline tunnustamine
Inimõiguste valdkonnas väga tähtis inimõiguste ülddeklaratsioon, mis võeti vastu pärast teise maailmasõja lõppu ja sisaldab kahte artiklit, milles seda õigust mainitakse.
Artiklis 3 on sätestatud:
Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele.
artiklis 9 aga on lisatud:
Kedagi ei või meelevaldselt vahistada, kinni pidada või pagendada.
Õigust vabadusele ja turvalisusele tunnistatakse üleüldiselt – see säte on kõigis peamistes rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõiguste konventsioonides.
Alates 2010. aastast reguleeritakse ühte vabaduse võtmise vormi, mille puhul varjatakse kadunud isiku saatust või asukohta, eraldi konventsiooniga – kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga.