Diskrimineerimiskeeld

Mis on diskrimineerimine?

Diskrimineerimisega on tegu siis, kui isikut koheldakse samas olukorras erinevalt näiteks rassi, etnilise päritolu, soo, keele, usutunnistuse või muude omaduste tõttu.

Diskrimineerimine on keelatud, sest see on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, mis moodustab inimõiguste aluse.

Diskrimineerimist on kolme liiki

1. Otsene diskrimineerimine

Toimub siis, kui erinev kohtlemine mõjutab isikut otseselt.

2. Kaudne diskrimineerimine

Toimub siis, kui seadus või poliitika kehtib näiliselt kõigi suhtes võrdselt ja on neutraalne (mittediskrimineeriv), kuid tegelikult diskrimineerib mõnd rühma.

3. Diskrimineerimine seose kaudu

Toimub siis, kui ühe isiku diskrimineeriv kohtlemine laieneb ka teisele temaga tihedalt seotud isikule (nt lapsevanemalt lapsele).

Mille alusel võidakse inimest diskrimineerida?

Loetelu ei ole ammendav ja diskrimineerimine võib toimuda mitmesugustel põhjustel. Kõige levinumad on:

  • rass, etniline päritolu ja nahavärvus;
  • sugu ja seksuaalne sättumus;
  • keel;
  • usutunnistus;
  • poliitiline või muu arvamus;
  • perekonnaseis või vanemastaatus;
  • immigratsioonistaatus.

Kas diskrimineerimine on õigustatud?

Jah, kõik diskrimineerimise juhtumid ei ole keelatud.

Erinev kohtlemine ei ole inimõiguste rikkumine, kui see on objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud ning kui sellega taotletakse seaduslikku eesmärki (riigi julgeoleku kaitsmine, rahu taastamine vms).

Olemas on ka positiivse diskrimineerimise mõiste, millega kirjeldatakse olukorda, kus tavaliselt ebaseaduslikult diskrimineeritud rühmasid (nt etnilisi vähemusi ja naisi) koheldakse soodsalt.

Näide Kohtuasjas Andrle vs. Tšehhi Vabariik leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et lapsi kasvatanud naiste madalam pensioniiga (57 aastat või madalam) võrreldes meeste omaga (60 aastat) ei ole ebaseaduslik, sest sellise seaduse eesmärk on kompenseerida meeste ja naiste vahelist faktilist ebavõrdsust.

Kes seda õigust kaitseb?

Kuna peamine inimõiguste tagaja on riik, peab ta tagama, et diskrimineerimiskeeldu järgitakse.

Riigi kohustused jaotuvad negatiivseteks (kohustus mitte teha) ja positiivseks (kohustus teha).

Negatiivne kohustus nõuab, et ametiasutused ei diskrimineeriks inimesi ebaseaduslikel põhjustel.

Positiivne kohustus nõuab, et riik:

  • võtaks vastu seadusi, mis ei ole diskrimineerivad;
  • keelaks ebaseadusliku diskrimineerimise;
  • uuriks tõhusalt juhtumeid, kus isikut on koheldud põhjendamatult ebasoodsalt;
  • korrigeeriks muul viisil ühiskonnas eksisteerivat faktilist ebavõrdsust (toetades tavaliselt haavatavamaid või vähem kaitstud rühmi).

Õiguse rahvusvaheline tunnustamine

Diskrimineerimiskeeld tuleneb võrdsuse põhimõttest: kõik inimesed on sündinud vabana ja võrdsena. Isiku mis tahes omadus või staatus ei ole mõjuv põhjus ebasoodsaks kohtlemiseks.

1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 7 on sätestatud järgmine.

Kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ja neil on ilma igasuguse vahetegemiseta õigus seaduse võrdsele kaitsele. Kõigil inimestel on õigus olla võrdselt kaitstud ükskõik missuguse diskrimineerimise eest, mis on vastuolus käesoleva deklaratsiooniga, ja sellisele diskrimineerimisele kihutamise eest.

See keeld on sätestatud ka kõigis olulisemates rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõiguste konventsioonides. Lisaks sellele on arvukalt erikonventsioone, mis kaitsevad diskrimineerimise eest mitmesuguseid haavatavaid rühmi, nagu naised, puudega inimesed ja võõrtöötajad.

Kontekstis

Allikad

Viimati uuendatud 21/03/2024