Diskrimineerimist võib esineda mitmel viisil ning mitmes eluvaldkonnas. Seega on oluline õppida ära tundma diskrimineerimist sisaldavaid olukordi ja teada, kas sul on õigus selle üle kaevata, ning kus.
Diskrimineerimisega on tegemist siis, kui isikut koheldakse ebavõrdselt, ilma objektiivse põhjuseta, vaid selle tõttu, kes ta on. Diskrimineerimine toimub siis, kui isiku oskuseid, võimeid ja olukorda ei hinnata individuaalselt, kuid selle asemel esineb negatiivset suhtumist ja stereotüüpseid arvamusi selliste isikuomaduste põhjal nagu rass, rahvus, usk või veendumused, sugu, keel, seksuaalne sättumus, puue, vanus või mõni muu staatus. Diskrimineerimist võib esineda erinevatel viisidel, erinevates elusfäärides, tahtlikult ja tahtmatult. Diskrimineerimise tagajärjeks on inimeste väljaarvamine ja kõrvaleheitmine ning neid nende õigustest ilma jätmine.
Diskrimineerimine ja inimõigused
Sul on õigus inimõigustele teiste isikutega võrdsetel alustel, ilma diskrimineerimiseta. Diskrimineerimise keeld on alustalaks kõigile inimõigustele.
Erinevad seadused pakuvad diskrimineerimise eest erineva astmega kaitset.
Inimõigustealastes seadustes on õigus võrdsusele ja õigus mitte olla diskrimineeritud kaitstud kahel viisil. Teatud seadustes ei ole diskrimineerimise keeld eraldiseisev õigus, vaid seondub vaid teiste õiguste ja vabadustega, mis nende seadustega kaitstud on. Näiteks peab valitsus austama sinu õigust privaatsusele ja perekonnaelule, õigust õiglasele kohtupidamisele jne ilma diskrimineerimiseta.
näide Sellise lähenemisega on tegemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis. Konventsiooni artikkel 14 sätestab, et konventsiooniga kaitstud õigusi kaitstakse ilma diskrimineerimiseta, ükskõik mis alusel. Seega saab diskrimineerimise kohta esitada kaebuse vaid siis, kui see seondub konventsioonis sätestatud õigusega.
Teatud seadustes on diskrimineerimise keeld aga sõltumatu, iseseisev õigus, mis ei seondu seaduses olevate teiste õigustega. See õigus ei sõltu sellest, kas teisi õigusi eksisteerib ja kas neid on rikutud.
näide Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 12 sätestab, et kedagi ei tohi diskrimineerida. See on sõltumatu õigus, mida võib rakendada igale riigi poolt reguleeritud alale.
Riigi kohustused
Diskrimineerimise keeld sisaldab nii negatiivseid kui positiivseid kohustusi riigile. Negatiivne kohustus tähendab, et riik, nimelt ametivõimud ise, ei tohi diskrimineerida. See tähendab, et riik peab hoiduma seaduste, poliitikate ja programmide vastuvõtmisest, mis on diskrimineerivad; ning ametivõimud ei tohiks rakendada seadusi ja poliitikaid diskrimineerival viisil. Näiteks ei tohi parlament vastu võtta seadust, mis sätestab, et vaid mehed võivad politseis töötada, aga naised mitte. Riigiasutus ei tohi keelduda maksmast töötushüvitist moslemitele.
Kuid võrdsust ei saavuta, kui vaid ametivõimudel on mitte-diskrimineerimise kohustus. Seetõttu on riigil ka positiivne kohustus tagada, et diskrimineerimist ei toimuks üksikisikute tegevuse läbi. Sellistel juhtudel peaksid otsima eriseadusi, mis reguleerivad kindlaid eluvaldkondi ja mainitud kaitstud omadusi. Eestis, näiteks, keelab seadus juurdepääsul kaupadele ja teenustele diskrimineerimise rahvuse põhjal. Näiteks ei ole lubatud see, kui ööklubisse lastakse vaid eesti rahvusest inimesi.
Teatud juhtudel võivad ametivõimud kasutusele võtta meetmeid, et edendada võrdõiguslikkust ning eemaldada takistusi, mis välistavad teatud inimgruppidel (näiteks puuetega inimestel) oma õigusi teistega samal viisil kasutamast. Eestis, näiteks, on tööandjal kohustus kohandada töötamiskohta, et võimaldada puudega inimesel vajalike tööülesannete tegemist, kuid puudub spetsiifiline kohustus kohandada töötamiskohta inimeste jaoks, kellel puuet ei ole.
Info selle osa kohta
Sellest osast leiad infot aluste kohta, mille põhjal on diskrimineerimine keelatud. See aitab ka erivat liiki diskrimineerimist ära tunda.