Mida kogunemis- ja ühinemisvabadus endast kujutab?
Kogunemisvabadus võimaldab igaühel koguneda gruppidesse, et tegutseda koordineeritult ja eesmärgistatult. Kogunemine ei ole igasugune inimgrupp, kus igaüks tegutseb individuaalselt (nt poejärjekord), vaid kollektiivne tegevus, nagu marss, protest või demonstratsioon. Ühinemisvabadus võimaldab igaühel ühineda grupi või organisatsiooniga, et ühise eesmärgi nimel tegutseda. Selleks võib olla ameti- või kutseühing või muu organisatsioon. Kogunemis- ja ühinemisvabadus ei kaitse üksnes õigust olla kogunemise või ühingu osa, vaid tagab ka selle, et kedagi ei saa ühinema sundida.
Millised on kogunemis- ja ühinemisvabaduse piirid?
See õigus hõlmab nii privaatseid kui ka avalikke kogunemisi ning nii staatilisi kui ka dünaamilisi – põhirõhk on sõnal „rahumeelne“. Vägivaldseid kogunemisi see seega ei kaitse.
Kogunemis- ja ühinemisvabadus ei ole üldjoontes absoluutne, mistõttu võib seda piirata. Euroopa inimõiguste konventsioon näeb ette kolm kriteeriumit, mis tuleb täita, et piirang oleks õiguspärane:
1. Piirang on seaduses ettenähtud: siseriiklikus õiguses on olemas taolist piirangut võimaldav säte.
2. Piirang on demokraatlikus ühiskonnas vajalik:
- riikliku julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse huvides;
- korratuste või kuritegude ärahoidmiseks;
- tervise või kõlbluse kaitseks;
- kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.
3. Piirang on proportsionaalne (ei piira rohkem kui vajalik soovitud eesmärgi saavutamiseks).
Need kriteeriumid on üleüldiselt vastu võtnud ja neid rakendavad ka teised rahvusvahelised inimõigustega tegelevad asutused ning neid järgivad ka mitmed riiklikud otsuseid tegevad organid.
Kes kogunemis- ja ühinemisvabadust kaitseb?
Peamine inimõiguste tagaja on riik. Riigil kohustused on kahetised: negatiivne (kohustus midagi mitte teha) ja positiivne (kohustus midagi teha).
Negatiivne kohustust tähendab hoiduda meelevaldselt sekkumast inimese kogunemis- ja ühinemisvabadusse ehk luua keskkond, kus inimesed saavad vabalt koguneda ning ühinguid luua. Positiivne kohustus tähendab selle vabaduse kaitsmist. Selle jaoks peab riik võtma vastu asjakohased seadused, tagama toimiva kohtusüsteemi ja kogunemiste turvalisust tagavad turvameetmed jne.
Õiguse rahvusvaheline tunnustamine
Esimese märgilise inimõiguste dokumendi – 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 20 (1–2) sätestab:
Igal inimesel on õigus rahumeelse kogunemise ja liitumise vabadusele. Kedagi ei või sundida ükskõik millisesse assotsiatsiooni astuma.
See vabadus lisati hiljem ka rahvusvahelistesse ja piirkondlikesse inimõiguste konventsioonidesse. Rahvusvaheline Tööorganisatsioon on võtnud vastu eraldi ühinemisvabaduse eri aspekte käsitleva konventsiooni – ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse konventsiooni.
Inimõiguste Komitee on samuti rõhutanud ühinemisvabaduse olulisust, öeldes et:
[see] on juba iseenesest tähtis, kuna kaitseb inimese võimalust väljendada oma individuaalset autonoomiat teistega solidaarsust üles näidates. Koos teiste seotud õigustega moodustab see demokraatial, inimõigustel, õigusriigil ja pluralismil tugineva kaasava juhtimise süsteemi alustala.