Õigus veele ja kanalisatsioonile

Mis on õigus veele ja kanalisatsioonile?

Õigus veele ja kanalisatsioonile on õigus saada piisavas koguses ohutut joogivett isiklikuks ja koduseks kasutamiseks ning kasutada sanitaarruume.

Märkus Õigus veele hõlmab veekasutust, mis on vajalik inimväärse elu tagamiseks: joomiseks, riiete pesemiseks, toidu valmistamiseks ning isiklikuks hügieeniks ja eluaseme puhastamiseks.

See õigus ei hõlma vett, mida kasutatakse muuks otstarbeks (näiteks basseinides ujumiseks, aianduses ja põllumajanduses).

Kuidas teha kindlaks, kas vett on piisavalt?

Piisavas koguses vett kirjeldavad järgmised omadused.

1. Kättesaadavus: vesi peab olema kättesaadav piisavas koguses.

2. Kvaliteet: vesi peab olema ohutu ega tohi ohustada inimeste tervist. See peab olema vastuvõetava värvi, lõhna ja maitsega.

3. Kättesaadavus: vesi peab olema nii rahaliselt kui ka füüsiliselt kättesaadav. Seega peaks see olema mõistliku hinnaga (mis ei sunniks inimest tegema järeleandmisi oma muudes vajadustes). See peab olema läheduses kättesaadav.

Näide Vähem arenenud piirkondades peavad inimesed kõndima avaliku kraanini kaks-kolm või isegi kuus kilomeetrit – selline vahemaa on ilmselgelt ebamõistlikult pikk.

Kes seda õigust kaitseb?

Kuna riik on inimõiguste peamine tagaja, peab ta astuma samme selle õiguse realiseerimiseks.

Täpsemalt öeldes on riigil kolme liiki kohustusi.

1. Kohustus austada tähendab, et riik ei tohi seda õigust rikkuda ega sellesse sekkuda. Seega on keelatud järgmine käitumine:

  • veele juurdepääsu keelamine või takistamine;
  • vee reostamine või muul viisil selle kvaliteedi halvendamine;
  • diskrimineerivate tavade kohaldamine vee jaotamisel.

2. Kohustus kaitsta tähendab, et riik peab takistama teistel õigust rikkumast. See hõlmab järgmist:

  • asjakohaste õigusaktide vastuvõtmine;
  • kolmandate isikute takistamine, kui nad üritavad keelata veele võrdset juurdepääsu;
  • veereostuse vältimine.

3. Kohustus täita tähendab, et riik peab võtma meetmeid, et tagada selle õiguse realiseerimine. See hõlmab järgmist:

  • riikliku veepoliitika vastuvõtmine;
  • vee hügieenilise kasutamisega seotud teadmiste pakkumine;
  • vee madala hinna tagamine (nii palju kui võimalik).

Mis siis, kui riigil ei ole piisavalt ressursse?

Õigus veele ei ole õigus saada vett tasuta.

Riigi minimaalne kohustus on tagada, et kõik pääsevad diskrimineerimiseta ligi minimaalselt olulisele kogusele veele, mis on piisavalt kvaliteetne.

Õiguse rahvusvaheline tunnustamine

Õigust veele ja kanalisatsioonile ei ole sõnaselgelt eraldi õigusena tunnustatud, kuid see tuleneb kaasnevatest õigustest.

Esimese inimõiguseid määratleva dokumendi, inimõiguste ülddeklaratsiooni (mis võeti vastu vahetult pärast teist maailmasõda 1948. aastal) artikli 25 lõikes 1 on sätestatud järgmine.

Igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi ja vajalik sotsiaalne teenindamine, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks, ja õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse saabumise korral või mõnel muul elatusvahenditest ilmajäämise juhul inimestest endast olenemata põhjustel.

Kuigi vett ei ole artiklis mainitud, on see piisava elatustaseme lahutamatu osa.

Kontekstis

Allikad

Viimati uuendatud 21/03/2024