Õigus toidule

Mis on õigus toidule?

Lihtsustatult öeldes on see õigus korrapärasele ja püsivale juurdepääsule piisavas koguses ja sobivale toidule.

Seda õigust nimetatakse õigemini õiguseks piisavale toidule.

ÜRO eriraportöör on õigust toidule silmas pidades pakkunud välja järgmise määratluse.

Õigus toidule on õigus korrapärasele, alatisele ja piiramatule otsesele või ostmise kaudu saavutatavale juurdepääsule toidule, mida on piisavas koguses ja mis on piisavalt kvaliteetne ning vastab selle rahva kultuuritraditsioonidele, kuhu tarbija kuulub, ning mis tagab füüsilise ja vaimse, individuaalse ja kollektiivse, täisväärtusliku ja väärika elu, mis on vaba hirmust.

Märkus Õigus toidule ei ole õigus kindlale kalorsusele.

Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee on kirjutanud nii.

Seetõttu ei tohi õigust piisavale toidule tõlgendada kitsas või piiravas tähenduses, mis võrdsustab seda kalorite, valkude ja muude konkreetsete toitainete miinimumkogusega.

Kuidas teha kindlaks, kas toit on piisav?

Piisavat toitu kirjeldavad järgmised omadused.

1. Kättesaadavus: inimesed saavad toitu kas otse loodusest (põllumajandus, jahipidamine jne) või ostes.

2. Ligipääsetavus: toit peab olema nii majanduslikult kui ka füüsiliselt ligipääsetav. Seega peaks see olema mõistliku hinnaga (mis ei sunniks inimest tegema järeleandmisi oma muudes vajadustes). Üks näide füüsilise ligipääsetavuse kohta on toiduturg, mis asub inimese kodust mõistlikul kaugusel – see on eriti tähtis kõrvalistes piirkondades elavate inimeste jaoks.

3. Piisavus: toit peab rahuldama toitumisvajadusi, võttes arvesse mitmesuguseid tegureid, nagu inimese vanus, tervislik seisund, sugu. Toit peab olema ohutu ega tohi sisaldada ohtlikke aineid. Samuti peaks see olema kultuuriliselt sobiv.

Näide Sealiha on õigeusklikele juutidele kultuuriliselt ja religioosselt sobimatu toit. See võib olla toitev ja tarbimiseks täiesti ohutu, kuid ei täida täielikult piisavuse nõuet.

Kes seda õigust kaitseb?

Kuna riik on inimõiguste peamine tagaja, peab ta astuma samme selle õiguse realiseerimiseks.

Täpsemalt öeldes on riigil kolme liiki kohustusi.

1. Kohustus austada tähendab, et riik ei tohi seda õigust rikkuda ega sellesse sekkuda. Seega on keelatud järgmine käitumine:

  • toidule ligipääsemise takistamine;
  • toitumisprogrammide põhjendamatu peatamine.

2. Kohustus kaitsta tähendab, et riik peab takistama teistel õigust rikkumast. See hõlmab järgmist:

  • asjakohaste õigusaktide vastuvõtmine;
  • toiduturu reguleerimine (nt toidu märgistamine);
  • maa-, vee- ja õhusaaste vältimine.

3. Kohustus täita tähendab, et riik peab võtma meetmeid, et tagada selle õiguse realiseerimine. See hõlmab järgmist:

  • riikliku toidu- ja toitumispoliitika vastuvõtmine;
  • nälja vältimine;
  • vajaduse korral toiduabi andmine.

Mis siis, kui riigil ei ole piisavalt ressursse?

Õigus toidule ei ole õigus saada toitu. Riigil ei ole kohustust pakkuda oma elanikkonnale tasuta toitu.

Selle õiguse keskmes on mittediskrimineerimine: igaühel on õigus end väärikalt toita. Seega peaks riik eelkõige tegelema toiduga seotud diskrimineerimisega ja vältima nälga.

Õiguse rahvusvaheline tunnustamine

Esimese inimõiguseid määratleva dokumendi, inimõiguste ülddeklaratsiooni (mis võeti vastu vahetult pärast teist maailmasõda 1948. aastal) artikli 25 lõikes 1 on sätestatud järgmine.

Igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi ja vajalik sotsiaalne teenindamine, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks, ja õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse saabumise korral või mõnel muul elatusvahenditest ilmajäämise juhul inimestest endast olenemata põhjustel.

Õigus piisavale toidule on tunnustatud ka teistes rahvusvahelistes konventsioonides.

Kontekstis

Allikad

Viimati uuendatud 21/03/2024