Mis on õigus eluasemele?
Õigus eluasemele on õigus elada piisavalt turvalises ja rahumeelses kohas, kartmata selle meelevaldset hävitamist või väljatõstmist.
Märkus Õigus eluasemele ei ole õigus „katusele pea kohal“.
Seda nimetatakse õiguseks piisavale eluasemele, sest see on tihedalt seotud inimväärikuse mõistega.
Kuidas teha kindlaks, kas eluase on piisav?
Piisaval eluasemel on järgmised omadused.
- Eluaseme kasutuskindlus: kinnisvara võib olla renditud või ostetud, riigi- või eraomand, kuid kõigil isikutel peavad olema sundväljatõstmise vastu õiguslikud tagatised.
- Teenuste, materjalide, rajatiste ja taristu kättesaadavus: see viitab kõigile inimväärseks eluks vajalikele asjadele – ohutu joogivesi, energia toiduvalmistamiseks, elekter, küte, kanalisatsioon jne.
- Taskukohasus: eluasemega seotud kulud ei tohi jätta inimest vaesuse piirile ega ohustada inimese põhivajaduste rahuldamist.
- Elamiskõlblikkus: piisav eluase peab kaitsma inimest külma, kuuma, vihma, tuule või muude keskkonnaohtude eest.
- Ligipääsetavus: eluasemele peab olema võimalik ligi pääseda. See on eriti oluline haavatavate rühmade puhul: eakad inimesed, liikumisprobleemidega inimesed, surmahaigust põdevad patsiendid jne.
- Asukoht: töökohale, haiglatele, koolidele jne peab olema võimalik ligi pääseda kuludega, mis on proportsionaalsed inimese (või perekonna) sissetulekuga. Samuti ei tohi eluase asuda ohtlikus või saastunud piirkonnas.
- Kultuuriline piisavus: eluasemed peaksid olema sobivad ühiskonnale, mis neid kasutab. Eluase ei ole lihtsalt vajadus, vaid ka inimese või rühma identiteedi väljendus, mistõttu tuleb seda arvesse võtta.
Kes seda õigust kaitseb?
Kuna riik on inimõiguste peamine tagaja, peab ta astuma samme selle õiguse realiseerimiseks.
Täpsemalt öeldes on riigil kolme liiki kohustusi.
1. Kohustus austada tähendab, et riik ei tohi seda õigust rikkuda ega sellesse sekkuda. Seega on keelatud järgmine käitumine:
- sunniviisilised väljatõstmised;
- eluasemega seotud diskrimineeriv poliitika;
- eluaseme keelamine.
2. Kohustus kaitsta tähendab, et riik peab takistama teistel õigust rikkumast. See hõlmab järgmist:
- asjakohaste õigusaktide vastuvõtmine;
- eluaseme- ja üürituru reguleerimine;
- eraõiguslike osalejate (nt energiaettevõtted, teenusepakkujad või vee-ettevõtted) takistamine, kui nad segavad õigust eluasemele.
3. Kohustus täita tähendab, et riik peab võtma meetmeid, et tagada selle õiguse realiseerimine. See hõlmab järgmist:
- riikliku eluasemepoliitika vastuvõtmine;
- kodutuse vältimine;
- eluasemetoetuste andmine.
Mis siis, kui riigil ei ole piisavalt ressursse?
Õigus eluasemele ei tähenda, et riik peab ehitama tasuta eluaseme kogu rahvastikule.
Selle õiguse keskmes on mittediskrimineerimine: igaühel on õigus elada inimväärsetes tingimustes. Sellest tulenevalt peaks riik eelkõige tegelema eluasemega seotud diskrimineerimisega ja vältima kodutust.
Õiguse rahvusvaheline tunnustamine
Sõjad toovad kaasa nii inimelude kui ka kodude kaotuse. Eluase hävib või ei ole enam turvaline ja inimesed on seetõttu sunnitud lahkuma. Kodu kaotamine on alati traumeeriv ning toob kaasa teiste õiguste kaotamise.
Esimese inimõiguseid määratleva dokumendi, inimõiguste ülddeklaratsiooni (mis võeti vastu vahetult pärast teist maailmasõda 1948. aastal) artikli 25 lõikes 1 on sätestatud järgmine.
Igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi ja vajalik sotsiaalne teenindamine, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks, ja õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse saabumise korral või mõnel muul elatusvahenditest ilmajäämise juhul inimestest endast olenemata põhjustel.
Õigus piisavale eluasemele on tunnustatud ka teistes rahvusvahelistes konventsioonides.