Mida „usu“ ja „veendumuse“ all mõeldakse?
Usku või religiooni on keeruline rangelt määratleda: taoline definitsioon peaks olema väga lai ja paindlik, et hõlmata kõik tänapäeval olemasolevad religioonid, kuid samas mitte liialt laialivalguv. ÜRO Inimõiguste Komitee on usku ja uskumusi kirjeldanud kui
teistlikke, mitte-teistlikke ja ateistlikke uskumusi ning õigust usku ja veendumusi mitte teostada.
Lihtsustatult öeldes kaitseb see õigus igaühe veendumusi, nii religioosseid kui ka mitte-religioosseid (nt ateism ja agnostitsism).
Usuvabadus ei hõlma mitte üksnes õigust veendumusi omada, vaid ka vabadust neid väljendada, vabadust võtta omaks uusi veendumusi ning neist loobuda või neid muuta ja õigust olla kaitstud veendumustega seotud sunni eest. Inimest ei saa sundida oma veendumusi avaldama: usuvabadus kaitseb ka õigust seda teavet privaatsena hoida.
Kas sellele õigusele kehtivad ka piirangud?
Usu- ja veendumusvabadus ei ole absoluutne, mistõttu võib seda piirata.
Euroopa inimõiguste konventsioon näeb ette kolm kriteeriumit, mis tuleb täita, et piirang oleks õiguspärane:
1. Piirang on seaduses ettenähtud: siseriiklikus õiguses on olemas taolist piirangut võimaldav säte.
2. Piirang on demokraatlikus ühiskonnas vajalik:
- ühiskondliku turvalisuse huvides;
- avaliku korra, tervise või kõlbluse kaitseks;
- kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.
3. Piirang on proportsionaalne (ei piira rohkem kui vajalik soovitud eesmärgi saavutamiseks).
Need kriteeriumid on üleüldiselt vastu võtnud ja neid rakendavad ka teised rahvusvahelised inimõigustega tegelevad asutused ning neid järgivad ka mitmed riiklikud otsuseid tegevad organid.
Kes seda õigust kaitseb?
Peamine inimõiguste tagaja on riik. Riigil kohustused on kahetised: negatiivne (kohustus midagi mitte teha) ja positiivne (kohustus midagi teha).
Negatiivne kohustust tähendab hoiduda meelevaldselt sekkumast inimese usu- ja veendumusvabadusse. Positiivne kohustus tähendab usu- ja veendumusvabaduse kaitsmist toimiva õigusraamistiku (siseriiklikud seadused) ning tõhusa kohtu- ja õiguskaitsesüsteemi kaudu (nt toimivad kohtud).
Õiguse rahvusvaheline tunnustamine
See õigus formuleeriti pärast Teise maailmasõja lõppu, kui rahvusvaheline kogukond otsustas võtta põhiõiguste kaitseks vastu ühise standardi. Sel eesmärgil võeti 1948. aastal vastu inimõiguste ülddeklaratsioon. Artikkel 18 sätestab:
Igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele; see õigus kätkeb vabadust oma usku või veendumusi muuta, samuti vabadust vabalt kuulutada oma usku või veendumusi nii üksikult kui ka koos teistega avalikult või eraviisiliselt õpetuse, jumalateenistuse ja religioossete ning rituaalsete kombetalituste kaudu.
See õigus lisati hiljem ka rahvusvahelistesse ja piirkondlikesse inimõiguste konventsioonidesse.
Usuvabadus on tõepoolest üks demokraatia alustalasid. Euroopa Inimõiguste Kohus on öelnud, et
sajandite jooksul kalli hinnaga kätte võidetud demokraatlikust ühiskonnast lahutamatu pluralism sõltub [sellest vabadusest].