Riik on inimõiguste peamine tagaja. Tema kohustused on kahesugused: negatiivsed (kohustus midagi mitte teha) ja positiivsed (kohustus midagi teha). Sama loogikat järgitakse ka tehnoloogia kontekstis.
Rikkumistest hoidumise kohustus
Riikidel on kohustus hoiduda tekitamast olukordi, mis võivad inimõigusi rikkuda. Tehnoloogiakontekstis on riik näiteks kohustustatud tagama, et:
- puudub meelevaldne või ebaseaduslik järelevalve, nagu näiteks videoseire
- sõnavabaduse kaitse eest vastutavad asutused ei tsenseeri veebimeediat ega inimõiguste aktivistide blogisid
- kui tehisintellekti laadset tehnoloogiat kasutatakse peretoetuste andmiseks, siis ei diskrimineeri see tehnoloogia taotluste hindamisel soo, vanuse, puude või teiste tunnuste alusel
Riike võidakse pidada vastutavaks inimõiguste rikkumiste eest, mida neile saab omistada.
Kohustus aktiivselt rikkumiste eest kaitsta
Riikidel on ka positiivne kohustus inimõigusi kaitsta. See tähendab, et riigid peavad looma seadusi ja poliitikat, mis kaitseb inimõigusi tehnoloogiavallas.
Näiteks, toovad ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted välja, et riikidel on kohustus:
- omada asjakohaseid seadusi ja perioodiliselt hinnata selliste seaduste adekvaatsust
- anda ettevõtetele suuniseid, kuidas inimõigusi austada
- julgustada ja vajaduse korral nõuda ettevõtetelt, et nad annaksid teada, kuidas nad adresseerivad oma mõju inimõigustele
Riigid ei vastuta otseselt inimõiguste kuritarvitamise eest erasektori osalejate poolt. Kuid kui tehnoloogiat kontrollib ettevõte, on riigil ikkagi kohustus luua süsteem, mis aitaks sind kaitsta ja otsida õiguskaitset, kui sinu õigusi rikutakse. Riike võib pidada vastutavaks inimõiguste rikkumise eest, kui nad ei võta tarvitusele asjakohaseid meetmeid, et ära hoida, uurida, karistada või heastada kuritarvitamist erasektori osalejate poolt.
Loe giidist inimõigusinstitutsioonide kohta, kust võib abi saada.