Diskrimineerimine tähendab seda, et sind koheldakse samalaadses olukorras teisiti kui kedagi teist, lihtsalt selle tõttu, kes sa oled, ilma objektiivse ja mõistliku põhjenduseta.
Diskrimineerimine on keelatud. Diskrimineerimine võib aset leida erinevatel põhjustel. Mõned sagedasemad diskrimineerimise alused seoses kodanikuosalusega hõlmavad sugu, rahvust, etnilist päritolu või rassi, puuet ja vangistaatust. Kui riik ei suuda kõrvaldada või soodustab diskrimineerimist kodanikuosalusega seoses, võib riik vastutada diskrimineerimiskeelu rikkumise eest koosmõjus mõne teise inimõigusega või iseseisvalt.
Loe rohkem diskrimineerimise keelu kohta siit giidist.
Naised on valimistel kandideerimisel meestega võrreldes ebasoodsamas olukorras, kuna naiskandidaatide arv ja valitud naissoost esindajad jäävad sageli meeskandidaatide arvule alla. Selle olukorra parandamiseks on julgustatud valimistel sookvootide ja muude erimeetmete kasutamist. Eesti seadused ei näe selliseid kvoote ette ei kohalikel valimistel ega Riigikogu valimistel. Põhiseadus, võrdse kohtlemise seadus ja soolise võrdõiguslikkuse seadus tagavad aga võrdsuse, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse seaduse ees. Need mittediskrimineerimise tagatised kehtivad ka kodanikuosaluse puhul, tagades naistele võrdse positsiooni avalikes protsessides osalemisel.
Vähemused, näiteks rahvuslikul, etnilisel või rassilisel alusel, võivad kodanikuosaluse kontekstis sattuda ebasoodsasse olukorda mitmel tasandil. Eelkõige on kodakondsus paljude poliitiliste õiguste, näiteks valimistel ja referendumitel osalemise eelduseks, kuigi see piirang on õigustatud.
Eestis ei ole seaduslikke ega praktilisi piiranguid, mis keelaksid mittekodanike, Euroopa Liidu kodanike või kolmandate riikide kodanike kuulumist ametiühingutesse, erialaliitudesse, kodanikuühiskonna organisatsioonidesse või muudesse valitsusvälistesse organisatsioonidesse. Lisaks on kõigil vähemustel riigi toetatud õigus säilitada ja arendada oma keelt ning kultuurilist ja etnilist identiteeti, sealhulgas kodanikuruumis. Eesti riigil on kohustus hoida dialoogi ja teha koostööd kõigi elanikega sõltumata nende identiteedist.
Inimõigused näevad ette, et isikult valimisõiguse või kandideerimise õiguse äravõtmise aluseks saab olla vaid tuvastatud teovõimetus. Veelgi enam, valimisõiguse täielik äravõtmine vaimse puude alusel ilma individuaalse kohtuliku hinnanguta kujutab endast valimisõiguse rikkumist.
Füüsiline puue ei pruugi olla legitiimne põhjus valimisõiguse piiramiseks. Küll aga võib see takistada valimisjaoskondadele ligi pääsemist ja salajase hääletamise õiguse teostamist. Valimistsükli kõikides etappides tuleb tagada puuetega inimestele ligipääs ja mõistlikud kohandused, mis võimaldavad isikul kasutada oma valimisõigust eraviisiliselt või enda valitud abilise vahendusel.
Vastavalt inimõigustele võib kinnipeetavate valimisõigust teatud asjaoludel piirata. Vangidelt ei tohiks automaatselt valimisõigust ära võtta üksnes nende vangistaatuse alusel. Nende valimisõiguse piiramiseks peab selline keeld olema legitiimse eesmärgiga, näiteks kuritegevuse tõkestamine kodanikuvastutuse ja õigusriigi põhimõtete tugevdamise kaudu, ning olema proportsionaalne.
Eestis lubab põhiseadus piirata nende isikute osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Riigikogu valimise seadus sätestab, et Riigikogu valimistel ei või osaleda isik, kes on kohtu poolt kuriteos süüdi mõistetud ja kannab vanglakaristust. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus, Euroopa Parlamendi valimise seadus ja rahvahääletuse seadus sisaldavad sama piirangut. Seda piirangut on korduvalt kritiseeritud, sealhulgas õiguskantsleri ja Riigikohtu poolt, mis on leidnud, et kinnipeetavate täielik valimismiskeeld ei ole kooskõlas põhiseadusega, tõlgendades seda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika valguses. Riigikohus on aga asunud seisukohale, et vastuolu lahendamine on Riigikogu ülesanne.