Vaenukõne vs. solvavad väljendid

Piir selle vahel, mida saab pidada vaenukõneks ja mida mitte, on õrn. Solvavaid väljendeid võib olla lihtne ära tunda, kuid selle kindlaks tegemine, kas seda võiks pidada vaenukõneks, võib olla raske.

Väljendid, mis on pelgalt solvavad, ei ole automaatselt vaenukõne. Väljendusvabadus kehtib mitte ainult sisu kohta, millesse suhtutakse hästi, mis ei ole solvav, või on neutraalne. See kehtib ka selle kohta, mis solvab, šokeerib või häirib.

Seega on oluline hoolikalt eristada vaenukõnet muudest solvavatest, ebapopulaarsetest või ekstreemsetest vaadetest ja väljendustest. 

näide Väide võib käia vastu enamuse arvamusele, seda võidakse pidada solvavaks, ja see võib tunduda vaenulik, kuid see ei kutsu üles vaenule ega vägivallale.

Põhimõtted

Selleks, et eristada vaenukõnet seadusega kooskõlas olevast avalikust arutelust, on vaja eristamiseks arvesse võtta järgmisi põhimõtteid:   

  • väljenduste sisu
  • kontekst, milles neid väljendati
  • nende väljenduste autorite eesmärki
  • seda, kuidas kuulajaskond neid väljendusi tajus

Vaenukõne kajastamine

Rassismi teemasid kajastades või avaliku debati ülekandes võib ajakirjandus ja meedia avalikult esitleda näiteid vaenukõnest. Siiski, pelgalt avalikku huvi pakkuvate teemade  kajastamist ei tohi segamini ajada väljenduste eneste heaks kiitmisega.

näide Ajakirjanik võib avaldada intervjuu rassistliku noorteorganisatsiooniga, mille jooksul ühenduse liikmed väljendavad avalikult oma rassistlikke loosungeid. Ajakirjanikku ja avaldajat ei saa nende loosungite eest vastutavaks pidada, kui ta on ennast nendest vaadetest selgelt eraldanud ja neid avaldati vaid selleks, et teavitada avalikkust rassismist kui kaasaegsest ja laialt arutatud sotsiaalsest probleemist.

Inimõiguste giid

Inimõiguste hariduse Euroopa platvorm