Isegi kui piirang on seatud seadusega ega anna ruumi individuaalseks hindamiseks, peab see olema vajalik ja proportsionaalne. See tähendab, et piirangu seadusesse lisamisel tuleb hoolikalt hinnata kõiki põhiõiguste piirangu testi elemente, sealhulgas legitiimset eesmärki, alternatiivseid meetmeid ja proportsionaalsust.

Kuna seadusega seatud piirangud on paindumatud ja kehtivad üldjuhul kõigile ühtemoodi, peab seadusandja pöörama erilist tähelepanu diskrimineerimisele või ebavõrdsele kohtlemisele, mis võib tuleneda seaduse ühesugusest kohaldamisest erinevate inimeste suhtes. See võib tähendada, et seadusandja peab mõnes olukorras tegema üldreeglist erandeid.

näide Kui tsiviilasjades Riigikohtule kassatsioonkaebuse esitamise riigilõiv on näiteks 300 eurot, peab seadusandja ette nägema mehhanismi, mis tagab ebasoodsast sotsiaalmajanduslikust olukorrast pärit inimestele, kes ei suuda tasuda kogu riigilõivu, juurdepääsu kohtule.

Loe lähemalt inimõiguste piirangute testi kohta.

Mõnel juhul on seadused sõnastatud üldiste keeldudena teatud inimõiguste aspektide teostamiseks. Neid nimetatakse mõnikord ka konkreetsete inimõiguste teostamise absoluutseteks keeldudeks.

näide Eestis keelustas vangistusseadus kuni 2019. aastani eelvangistuses viibivate isikute pikaajalised kokkusaamised, ilma eranditeta ja isiku isikliku olukorra individuaalse hindamiseta. 2019. aastal otsustas Riigikohus, et eelvangistuses viibivate isikute absoluutne pikaajalise kokkusaamise keeld on vastuolus põhiseadusega, kuna see piirab liigselt põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele, jätmata seejuures kaalutlusruumi.

Kui inimõiguste piirangud, eriti absoluutsed keelud, on sätestatud seadusega, on seadusandjal eriline kohustus viia seadusloome käigus läbi proportsionaalsuse hindamine. See kehtib sõltumata sellest, kas õigusakti on vastu võtnud Riigikogu või valitsus või mõni muu riigiasutus, millel on õigus võtta vastu siduvaid üldreegleid.

Kui seaduse rakendamise käigus puudub võimalus piiranguid pehmendada või kohandada vastavalt isiku individuaalsetele asjaoludele, peab seadusandlik protsess kajastama põhjalikku proportsionaalsuse hindamist, mis hõlmab kõiki inimõiguste piirangute testi aspekte. Selline hindamine peab olema eriti põhjalik, kui piirangud on absoluutsed või kui need puudutavad vaidlusi tekitavat küsimust, mis mõjutab olulisi inimõigusi.

näide Hinnates seadusi, mis keelavad teatud religioossed rõivad, või seadusi, mis võtavad inimrühmadelt, näiteks vangidelt valimisõiguse, pööravad kohtud erilist tähelepanu seadusandliku protsessi ajaloole ja inimõiguste hindamise kvaliteedile. Seetõttu peab seadusandja andma põhjaliku süvahinnangu piirangute, nende vajalikkuse ja mõjude kohta erinevatele isikutele.

Igal isikul, kelle inimõigusi on piiratud, on õigus vaidlustada selle piirangu seaduslikkus ja põhjendatus. Seda õigust nimetatakse õiguseks tõhusale õiguskaitsevahendile.

See õigus tagab igale isikule, kes arvab, et tema inimõigusi on põhjendamatult piiratud, juurdepääsu kohtule või muule sõltumatule asutusele, mis saab kaebuse kõiki aspekte läbi vaadata ja pakkuda ennetavat õiguskaitsevahendit või vähemalt hüvitist, kui õigusi on juba rikutud.

näide Kui su kohalik omavalitsus on keeldunud sulle seadusega sätestatud sotsiaaltoetuste väljamaksmisest, saad selle otsuse vaidlustada halduskohtus.

Loe lähemalt halduskohtu kohta.

Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kehtib ka seaduses sätestatud piirangute, sealhulgas inimõiguste teostamise absoluutsete keeldude puhul. Eestis saab selliseid piiranguid vaidlustada halduskohtus. Kui halduskohus leiab, et keeld rikub su inimõigusi, võib kohus algatada Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, et tunnistada su õigusi piirav konkreetne säte põhiseadusega vastuolus olevaks.

Loe lähemalt tõhusa õiguskaitsevahendi kohta.