Mida väljendusvabadus endast kujutab?

Sõna- ehk väljendusvabadus on demokraatia alustala. See annab igale inimesele vabaduse oma arvamusele ja selle väljendamisele ning vabaduse nii levitada kui ka saada teavet ja ideid ilma võimude sekkumiseta. See põhiõigus võimaldab levida erinevatel vaatenurkadel ja veendumustel ning pidada ühiskonnas vabalt arutelusid ja diskussioone.

Peale selle on see meedia ja ühiskonna jaoks laiemalt üks põhivahendeid, millega riiki, selle asutusi ning poliitikuid oma tegude eest vastutusele võtta, eriti seoses valitsuse korruptsiooni või huvide konfliktiga. Seega, kuigi see õigus on kõigi inimeste jaoks väga oluline, on see eriti tähtis ajakirjanikele ja kõigile, kes meedias töötavad, kuna nende töö on olla toimiva demokraatliku ühiskonna valvekoer. See tähendab, et neil peab olema võimalik vabalt riigist ja selle asutustest kirjutada ning neid kritiseerida.

Millised väljendusvormid ja -tüübid on kaitstud?

See õigus hõlmab eri väljendusviise: visuaalne (pildid, fotod, kujutised ja video), heliline (muusika, sõnad jne) ning teod (millegi teostamine või tegevused). Seega hõlmab see vabadus nii verbaalset kui ka mitteverbaalset kommunikatsiooni. Kaitstud on kõiksugu laadi väljendused: poliitilised, kunstilised, ärialane jne.

Väljendusvabadus kaitseb ka ideid või arvamusi, mis võivad olla vastuolulised, häirivad või isegi šokeerivad, sest pluralism ja tolerantsus on demokraatliku ühiskonna põhiväärtused.

Märkus See õigus ei kehti igat tüüpi kõnedele. Näiteks ei kaitse see vaenukõnet või vägivallale õhutamist.

Millised on väljendusvabaduse piirid?

Väljendusvabadus ei ole absoluutne, mistõttu võib seda piirata. Euroopa inimõiguste konventsioon näeb ette kolm kriteeriumit, mis tuleb täita, et piirang oleks õiguspärane:

1. Piirang on seaduses ettenähtud: siseriiklikus õiguses on olemas taolist piirangut võimaldav säte.

2. Piirang on demokraatlikus ühiskonnas vajalik:

  • riikliku julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides;
  • korratuste või kuritegude ärahoidmiseks; tervise või kõlbluse kaitseks;
  • kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks;
  • konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks;
  • õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.

3. Piirang on proportsionaalne (ei piira rohkem kui vajalik soovitud eesmärgi saavutamiseks).

Need kriteeriumid on üleüldiselt vastu võtnud ja neid rakendavad ka teised rahvusvahelised inimõigustega tegelevad asutused ning neid järgivad ka mitmed riiklikud otsuseid tegevad organid.

Märkus Eristada tuleb õigust omada arvamust ja õigust oma arvamust väljendada. Esimesele ei kehti ühtegi erandit ega piirangut – ühegi arvamuse omamist ei saa keelata, isegi ebapopulaarse arvamuse puhul. Küll aga võib olla piiratud selle arvamuse väljendamine..

Kes seda õigust kaitseb?

Peamine inimõiguste tagaja on riik. Riigil kohustused on kahetised: negatiivne (kohustus midagi mitte teha) ja positiivne (kohustus midagi teha).

Negatiivne kohustus tähendab hoiduda meelevaldselt sekkumast inimese väljendusvabadusse ehk luua ideede ja arvamuste vabalt vahetamist soosiv keskkond. Positiivne kohustus tähendab väljendusvabaduse kaitsmist riigivõimude või kellegi teise sekkumise eest. See hõlmab muu hulgas ajakirjanike kaitsmiseks tõhusate mehhanismide loomist ja toimivat kohtusüsteemi.

Õiguse rahvusvaheline tunnustamine

Väljendusvabadus lisati 1948. aastal inimõiguste ülddeklaratsiooni – ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud esimesse täielikku inimõiguste loetellu.

Artikkel 19 sätestab:

Igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele; see õigus kätkeb vabadust takistamatult oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiirist sõltumata.

See õigus on olemas ka rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõiguste konventsioonides.

Sisu

  • Meedia
  • Vaenukõne

Allikad